Paljud koeraomanikud usuvad, et koerad on lemmikloomad, kelle koht on raudselt õues, mitte toas. Teised on jälle seda meelt, et koerad (olenemata tõust ja suurusest) on õnnelikumad, kui saavad (kas enamuse ajast või vahetevahel) olla siseruumides koos inimnestega, oma „karjaliikmetega”. Koerad on sotsiaalsed olendid nagu meiegi, nii toa- kui õuekoerad vajavad suhtlemist.
Füüsiline vorm
Paljud usuvad, et koer peab olema õues, sest seal vabalt ringi liikudes saab ta vajalikku füüsilist koormust. Tõsiasi on siiski, et enamik koeri ei „treeni” ennast üksinda aias olles. Põhiliselt lamavad nad näiteks ukse juures, oodates, millel „karjaliikmed” välja tulevad ja nendega heaks arvavad tegeleda. Muidugi vajavad koerad iga päev liikumist, aga parim viis selle tagamiseks on jalutuskäigud või mängud aias KOOS peremehega.
Sotsialiseerimine
Koerad vajavad inimestega koosolemist, et õppida karjakäitumise reegleid, mida aktsepteerib inimühiskond. Koerad, kes veedavad enamuse ajast väljaspool eluruume (kas üksinda või teiste koerte seltskonnas), võivad muutuda inimeste hulka sattudes kartlikuks, agressiivseks või hüperaktiivseks. Nad ei ole õppinud, kuidas inimkarjas käituda.
Turvalisus
Aed koera territooriumi ümber peab olema kindel ja tugev. Tuleb jälgida, et möödakäijad või naabrid koera ei tülitaks. Räägi heatahtlike naabritädidega läbi ka võimalikud maiuseandmised läbi aia – sina kui koeraomanik otsustad, kas maius on lubatud või ei. Võimalikud on ka koerte vargused, siin on abi naabrivalvest.
Käitumisprobleemid
Koerad, kes peavad üksinde veetma pikki perioode, kannatavad üksilduse ja frustatsiooni all. Nad võivad lakkamatult haukuda, mis omakorda tekitab probleeme naabritega. Igavlev koer hakkab endale ise tegevust otsima, milleks võib olla põõsaste väljajuurimine, aukude kaevamine, aia lammutamine jne.
Agressiivsus
Koerad, kes elavad toas, on nö lähedasemas füüsilises kontaktis omanikuga ja seetõttu võivad olla võõraste vastu sallimatumad. Teisalt – koerad, kes elavad õues, on kaitsvamad oma territooriumi suhtes. Samas, kui neil jääb puudu inimkontaktist, võib õuekoertel olla kalduvus neile vähestki tähelepanu osutavate võõrastega sõbruneda.
Kutsikad
Inimesed, kelle tööpäevad on pikad, jätavad kutsika tihtipeale (üksinda) aeda, et vältida pissiloike ja muid pahandusi siseruumides. See ei ole õige – isegi kui on võimalus kutsikas õue jätta, ei tohiks koer selles vanuses pikalt üksinda olla. Sotsialiseerimine ja kontakt inimesega on kutsikapõlves eriti tähtis. Ka on kutsikad täiskasvanud koertest palju vastuvõtlikumad ekstreemsetele kliimatingimustele, nagu liiga kuum või liiga külm ilm. Kui sa tead, et oled sunnitud pidevalt kodunt ära olema üle viie tunni järjest ja majapidamises pole kedagi, kes kutsikat sinu äraolekul hooldaks, siis pole koera võtmine parim mõte. Koer on karjaloom, pidev pikaajaline üksiolemine ei ole talle normaalne.
Moodsad ajad
Nii mõnedki meist kasutavad väljendit „vanasti elasid koerad õues ja häda polnud midagi”.
Kuid – vanasti olid pered suuremad, keegi liikus ikka aias. Naised olid kodused, kasvõi pereema pesuriputamine või peenarderohimine oli koerale vahelduseks. Lapsed veetsid rohkem aega õues, mitte arvuti taga. Tüüpiline tänapäeva pere on õhtul teleri ees ja koer on kahjuks üksinda õues.
Kui su koer elab õues, pead talle võimaldama järgmist:
- korralik, tuultpidav, soojustatud kuut
- suvisel ajal võimalus päikese eest varjuda
- värske vesi iga päev; talvel jälgi, et vesi poleks külmunud
- igapäevane „mänguaeg” peremehega
- igapäevane jalutuskäik
- korralik aed, kust koer üle ega alt ei pääse
- mänguasjad, millega koer saab aega veeta
- ka õues elavad koerad peavad õppima, kuidas käituda siseruumides
- enamik (saksa lamba)koeri naudib väljas elamist. Kuid see peab olema balansseeritud „kvaliteetajaga”, mida koer saab koos peremehe ja teiste kahejalgsete „karjaliikmetega” veeta.
Üksiolekukartusega (ingl. k. separation anxiety) koerad ilmutavad üksi jäädes äärmuslikke käitumisprobleeme. Kõige levinum käitumine on vara hävitamine (end vahel selle käigus ka vigastades), eriti saavad kahjustada uksed või aknad. Sellega kaasneb ulgumine ja haukumine ning ahastusest tingitud urineerimine ja roojamine. Laastamine ja maja mustamine ei ole katsed omanikule tema lahkumise eest kätte maksta, vaid on tegelikult reaktsiooniks paanikale.
Üksiolekukartus tekib:
- kui koer ei ole kunagi või on väga harva üksi jäetud;
- pärast pikka ajavahemikku, nagu puhkust, mille jooksul koer ja omanik on pidevalt koos;
- pärast (koera meelest) traumeerivat sündmust, näiteks kasvanduse aedikus või varjupaigas viibimist;
- pärast muutust perekonna igapäevatavades, näiteks kolimine uude elukohta või uue inimese lisandumine koju.
Koerad, kes ilmutavad üksiolekukartust, järgnevad omanikule toast tuppa ja lähevad ärevile ka siis, kui omanikust lahutab neid vaid suletud uks. Neile ei meeldi üksi väljas olla. Nad reageerivad depressiivselt või ärevalt sellele, kui omanik majast väljub.
Väiksema üksiolekukartuse puhul võib kasu olla järgmisest:
- Omaniku tulemised ja minemised peavad olema rahulikud. Ignoreeri oma koera esimestel minutitel pärast kojunaasmist, siis patsuta teda rahulikult.
- Jäta koerale mõni riietusese, millel on sinu lõhn – midagi, mille närimisest sul kahju ei ole.
- Paku koerale huvitavat keskkonda, et tal üksi olles tegevust oleks. Heaks abivahendiks on vastavad mänguasjad (isegi mitu erinevat) mis on täidetud toiduga – selle tühjendamine paneb koera tegutsema.
- Peida majja koerale otsimiseks tema lemmikmaiuseid.
- Vahel aitab ka raadio või televiisori mängimajätmine, kui koer seostab seda sinu kohalolekuga. Või tee kassett oma köögis tegutsemise helidest (nõudekolin, kraanist voolav vesi) ja pane see mängima, kuniks ära oled.
- Enne lahkumist tee koerale „aeroobika”harjutusi, kuid lase koeral siiski enne lahkumist maha rahuneda. Väsinud koer talub üksiolekut paremini.
- Pane koer lamama (või seo kinni) ja suurenda järk-järgult vahemaad sinu ja koera vahel. Eesmärgiks on, et saad tema nägemisulatusest väljuda ilma, et koer oma asendit muudaks. Koera juurde tagasi tulles premeeri teda.
- Mõni koer tunneb end mugavamalt puuris – kui koerale on esmalt selgeks tehtud, et puurisolek on turvaline kui paradiis. Kuid paljudel juhtudel „vangistus” vaid suurendab koera paanikat ja hüsteeriat.
- Mõned koerad tunnevad end paremini, kui neile on seltsiks teine loom. Kuid see meetod ei ole alati edukas, seega pead endale selgeks tegema, kas sa tegelikult ikka tahad veel üht lemmiklooma.
Koera karistamine hävitustöö pärast ei ole tõhus ja võib tegelikult asjad hullemaks muuta, kuna see võib koera ärevust suurendada.
Raskemad juhtumid nõuavad koera tundlikkuse vähendamist, et koer üksi jätta. See võib võtta palju aega. Vahel kasutatakse selleks veterinaaride poolt väljakirjutatud ravimeid ajutise meetmena (koos käitumise muutmise programmiga).
Raske üksiolekukartusega koerad võivad ennast vigastada ja/või sinu kodu kahjustada, mistõttu sul tuleks välja mõelda mingi lahendus, kuniks sul on õnnestunud probleemi vähendada. Võid näiteks jätta koera päevahoidu või naabri või pereliikme hoolde, keda usaldad.
Internetist refereeris Ülle Üksik
