Linnalegendid 2

14Linnalegendid 2 – Vääriti mõistetud vabadus

Aivo Oblikas

Kuidas mõtleb inimene?

Paljusid nn. linnalegende aitab tekkida ja elus hoida see, et inimesed samastavad oma koeri iseendaga (inimestega) ja kannavad temale üle omaenda mõtteviisi.
Eelnevale toetub tugevasti näiteks arusaam, millega meie kohalikud omavalitsused visalt võitlust peavad. Inimeste jaoks seostub mõiste vabadus muuhulgas vaba liikumisega, võimalusega otsustada ise oma sammude üle ning piiramatult liikuda. Sellest lähtuvalt arvavad paljud, et ka koer peab saama vabalt ringi joosta.

Kui vaadelda tänaval inimesi, kelle lemmikud lahtiselt ringi jooksevad, siis enamus vastab küsimusele „miks koer lahti on?”, et rihma otsas jalutamine on loomale ahistav. Tegelikult on koera vabalt jooksutamisel ainult üks sisuline eelis – koer saab rohkem joosta. Teisisõnu –  inimene ei pea nii pikka vahemaad käima, et koer oma kilomeetrid täis saaks.   Lähtume aga hoopis koerast ja mõtleme, mida on koerale lahtiselt jooksmise juures positiivset ja mida negatiivset.

Kuidas mõtleb koer?

Enamus koeri peavad lahtiselt ringi joostes jahti, s.t. kas otsivad lõhnade põhjal süüa, teisi koeri või muid loomi. Koera jaoks ei eksisteeri sellist jalutamist nagu inimesel, et jooksen ja naudin loodust. Enamik koeraomanikke tahab oma koeraga hästi läbi saada, talle meeldib, et koer kuulab teda ning on karjas temast allpool. Kui lasta koeral omapäi jahti pidada, siis koer lahendab enamuse ette tulevaid olukordi iseseisvalt ning ei arvesta sisuliselt üldse omanikuga (juhul, kui omanik ei sekku). Kui jalutamise ainukeseks eesmärgiks on koerale vajaliku füüsilise koormuse andmine, siis on olemas hoopis paremaid võimalusi.

Füüsiline + vaimne treening

Tegelikult on enamuse koerte jaoks tähtis sotsiaalne positsioon, ehk kus ta karjas (peremehe silmis) asub. Koerale koormuse andmise aspektist on hoopis paremaks lahendiks näiteks 15 – 20 minutit koolitamist (või trikkide õpetamist), kümmekond minutit otsimismänge või isegi palli (pulga) loopimist. SELLINE TEGEVUS ANNAB KOERALE PALJU PAREMA KOORMUSE KUI 30 MINUTILINE JALUTUSKÄIK. MIS AGA PEAMINE, KOGU SELLE AJA TEGELEB KOERAGA PEREMEES! Ühtlasi tugevneb ka koera ja omaniku vaheline suhe ning koer muutub tavaelus palju paremini juhitavaks. Koera energiat kulutavad aga mõlemad variandid ühte moodi.

Kahtlemata võib koeraga ka jalutamas käia, kuid soovitav oleks koera siiski rihma otsas hoida. Kui võrrelda koera, kes saab iga päev 15 minutit oma peremehega mängida (tegeleda) selle koeraga, kes saab 30 – 40 minutit lahtiselt joosta, siis esimese koera elu on igal juhul kvaliteetsem ning koerale nauditavam. Kui koeraga mängida, siis koer saab sellest aru kui karjajuhi tähelepanust. Seoses sellega tugevneb tema positsioon karjas. See aga koerale meeldib!

Müüdid seoses isaste koertega

Üsna lähedaselt seostub ka eelnevaga müüt, et isased koerad peavadki saama üle aia jooksus käia, sest siis on nad isasemad. Tõenäoliselt seostub ka see arusaam inimeste mõistes mingi ürgse vabadusega: ise tahan, ise lähen, ise olen “kõva mees”. Isane koer, kes käib üle aia naaberküla emasele kutsikaid tegemas, ei ole koju jõudes kuidagi parem koer, kui sealt lahkudes. Päris kindlasti ei muuda see “vabadus” teda isasemaks. Samuti ei hakka see koer seetõttu paremini aeda valvama.

Inimesed räägivad isaste koerte “jooksuajast” ning sellest, et koerad on läbi aegade jooksus käinud. Sellist asja nagu „isaste koerte jooksuaeg”   pole olemas. Kui kuskil lähipiirkonnas on indlev emane, siis soov oma sugu edasi viia panebki isase liikuma. Sellel aga pole mingit pistmist vabadusega. Juhul, kui koer ei pääse aiast välja, siis ei tunne ta end järgmisel päeval mitte kehvemini. Küll aga on probleem see, kui ta “jooksust” tagasi tulles on kakelnud, sest sellest jääb igal juhul märk alles. Lisaks võimalikule vigastusele jääb üldjuhul koerale sellest ka emotsionaalne mälestus. Koer võib muutuda edaspidi agressiivsemaks või hoopis alandlikumaks ja ettevaatlikumaks, olenevalt konkreetsetest sündmustest.

Koera ja peremehe suhetest

Koerte jooksmise ja jooksutamisega seostub veel üks vääriti mõistmine. Nimelt armastavad koeraomanikud õhtuti kuhugi platsi äärde koguneda ning seal oma koerad ühiselt jooksma lasta. Koerte platsil ringi kihutamine ning hullamine samastub paljude inimeste silmis laste mänguga palliplatsil. Tihti mõeldakse, et koer on nagu igavesti väike laps, kes tahab teistega joosta ning möllata (mängida). Tegelikult kujutab täiskasvanud koerte mäng endast üsna suuresti positsioonide paika panemist kujunenud karjas.

Enamus tagaajamismänge baseeruvad jahiinstinktil ning sellega üritatakse “karjas” määratleda tugevamad ja nõrgemad. Teisisõnu panna paika uued karjajuhid ning kaotajad. Koera seisukohast pole sellise “mängu” järele mingit vajadust. Tihti kutsuvad sellised jooksmised esile hoopis kaklusi. Kui nüüd lähtuda vaatenurgast, et oluline on peremehe ja koera vaheline suhe, siis seda see mäng küll ei paranda!

Hästi peaks seda iseloomustama järgmine näide. Peremees on pika päeva tööl ning koer üksinda kodus (omavaheline suhtlemine puudub). Õhtul tuleb peremees koju ning läheb koeraga jalutama. Ta läheb platsile, kus laseb oma peni naabri koeraga “mängima”, ajab naabriga juttu ning naaseb varsti koju telekat vaatama. Sellise päevaplaani järgi elades on üsnagi ilmne, et koeral on parem suhe naabri koeraga kui oma peremehega, kuna naabri koer suhtleb temaga (peremees aga mitte). Iseenesest tahab peremees head, aga tegelikult hoopis kaotab iga päevaga oma positsioonis. See sama loogika töötab ka peredes, kus on kaks koera. Tihti kuulavad koerad üksteist paremini kui peremeest. Juhul kui seda soovitakse muuta, tuleb peremehel tegeleda mõlema koeraga eraldi, et lõhkuda tekkinud hierarhiat ning luua uusi suhteid.

Puur EI OLE vangla

Vahel tekib vajadus koer puuri panna (näiteks teda autos vedades, või kui ta kipub kodus üksi olles pahandust tegema,   või kui on soov teda reisile kaasa võtta, hoiule anda jne.). Puur seostub inimeste mõistes vanglaga ning vabaduse ära võtmisega. Kui panna koer puuri ning ta sealt oma suurte tumedate silmadega läbi võre välja vaatab, läheb enamuse koeraomanike süda hardaks ning enam kunagi ta seda sammu ette ei võta. TEGELIKULT POLE PUURIL JA VABADUSE VÕTMISEL MINGIT SEOST.

Kui panna koera regulaarselt puuri (näiteks 2 – 3 korda nädalas tunniks – paariks), siis seostub koerale puur millegi turvalisega. See on koht, kus ta saab rahulikult puhata, ilma et keegi teda tülitaks. Kui selliselt koer puuriga harjutada, siis on huvitav jälgida, kuidas puuriukse lahti jätmisel koer sinna ISE sisse läheb. See on märk sellest, et tal on seal hea olla. Kui näiteks koer satub ümbritsevast stressi ning hakkab sellest lähtuvalt lõhkuma või hüsteeriliselt haukuma, siis pannes ta puuri ning kattes puuri lisaks riidega, läheb olukord koera jaoks paremaks. Puuriga harjutatud koer tunneb ennast sellises situatsioonis palju turvalisemalt ning rahulikumalt.

NAGU EELNENUD JUTUST ILMNES,  ON KOERA JA INIMESE SILMIS VABADUS MÕNETI ERINEV MÕISTE. Kui soovite, et teie koera elu oleks parem, siis üritage maailma vaadata läbi koera silmade ning unustada väljakujunenud müüdid.

Artikkel ilmunud ajakirjas “Lemmik”
Koolitaja Aivo Oblikas