Linnalegendid 1

62LINNALEGENDID 1

Aivo Oblikas

Linnalegendideks nimetatakse jutte, mis kanduvad põlvest – põlve ning keegi päris kindlalt ei tea, kas neil ka tõepõhi all on. Seoses koerapidamisega on selliseid legende liikvel palju. Tihti pole arvamustel aga mingit tõepõhja all. Kahjuks mõjutavad need ringlevad arusaamad üsna tugevasti meie koerapidamiskultuuri. Ja seda pahatihti just negatiivses suunas.
Linnalegendide alla võib kindlalt liigitada jutud teemadel nagu:
– isaste koerte jooksuaeg
– üle aia käiv ja jooksus olev isane koer on normaalne nähtus
– segaverelised koerad on parema tervisega ja targemad kui tõukoerad
– kui koer ei saa iga päev teiste koertega joosta ja tagaajamismängu mängida ning teda rihma otsas jalutatakse, siis on koera elu vähekvaliteetne jne.
Paljude selliste juttude ümberlükkamine on keeruline, kuna inimesed samastavad koeri iseendaga ega ürita mõista oma lemmikut nagu looma.

Tõukoerte tervist uuritakse rohkem

Alustaks teemast, mis meie koerakultuuri ehk kõige rohkem mõjutab. Selleks on kahtlemata segavereliste ja tõukoerte teema. Arusaama, et segaverelised koerad on parema tervisega, aitab elus hoida suuresti tõukoerte tervise ümber tekkinud diskussioon. Kuna arstiteadus ja geneetika arenevad väga kiiresti ning järjest rohkem tehakse koertel kindlaks erinevaid pärilikke haigusi, siis on üsna loogiline, et koeri ka uuritakse rohkem. Kuna aga uuringud on üldjuhul kallid, siis käiakse tervist uurimas enamasti tõukoertel.

Põhjus on väga lihtne: tõukoeral on tõupaberid, kuhu paljud terviseuuringud peale kantakse. Sellega tõuseb antud koera (ja ta kutsikate) väärtus, kui koer uuringute järgi terve on. Kuna järjest rohkem koeri käib erinevatel uuringutel, siis sellest lähtuvalt tekib ka järjest rohkem diskussioone koerte tervise teemadel (ning eelnevatel põhjustel just tõukoertega seonduvalt).
Paratamatult on seoses erinevate tõugude uuringutega ilmsiks tulnud tõugudele iseloomulikud haigused. Kui näiteks ühel tõukoeral on probleemiks silmad ja teisel kõrvad, siis inimestele tekibki arusaam, et tõukoerad on haiged, kuna neil on silmad ja kõrvad haiged.

Kui nüüd kaks naabrit otsustavad oma needsamad haigete silmadega ja haigete kõrvadega (erinevast tõust) tõukoerad paaritada ning neile segaverelised kutsikad teha, siis on üsna reaalne, et ühelt vanemalt saab koer haiged silmad ja teiselt haiged kõrvad. Teisalt võib aga minna ka nii, et kutsikatel on ühe tõu terved silmad ja teise tõu terved kõrvad.   Kuna aga segaverelised koerad ei oma iseloomulikke tõu tunnusjooni, siis ka hilisemad pistelised terviseuuringud ei tekita inimestes arusaama, et näiteks pruunid segaverelised koerad on haigete silmadega ja mustad segaverelised on haigete kõrvadega. Tegelikult lahustuvadki tõututel koertel esinevad  haigused   suures tõutute koerte massis lihtsalt ära ning teave nendest ei jõuagi üldsuseni.

Segaverelistel koertel   tugevam tervis, sest nad paljunevad nö. metsikult – VALE!

Kindel, et osade tõugude aretusega on inimene veidi liiale läinud ning aretamise lähtepunktist (metsikust, hea tervisega hundist) liiast kaugenenud. Sellega on ta aretanud koeri, kellel seoses mõningate anatoomiliste iseärasustega ongi teatavad terviseprobleemid. Kui koerast ikka mingi osa (anatoomiliselt) on täiesti ebatavaline, siis sellega võib kaasneda probleeme.

Linnalegend väidab, et segaverelised koerad on tugevamad, sest nad paljunevad nö. metsikult. Kui hundikarjas omavad paljunemisõigust ainult juhtloomad (tugevamad), siis toimib hästi ka loodusliku valiku printsiip. Sellisel juhul on vägagi tõenäoline, et kutsikad on tugevad, hea tervisega loomad.   Kui sama arusaam ka koerte peale laiendada, siis toimiks see vaid juhul, kui me oma koerad kõik vabalt karjas jooksma laseksime   ning nad iseseisvalt hakkama saades oma karjasuhted paika paneksid. Tugevamad jäävad sel juhul ellu ning saavad tugevaid järglasi.

Kuna aga enamuse segavereliste kutsikate saamisloos on siiski mängus inimese käsi, toimub teatud mõttes ikkagi aretus (mitte looduslik paljunemine) ning kutsikad sünnivad mitte tingimata kõige tugevamatel ja tervematel vanematele. Kui nüüd väita vastu, et jooksus olev isane peaks nagu olema üsna enesekindel ja tugev koer, siis tervise osas ei pruugi ta olla parim võimalik. Samas ei seostu tihtipeale koera jooksu pääsemine sugugi mitte koera omadustega, vaid hoopis omanikuga, kes piisavalt ebaõnnestunult on koera liikumist piiranud. Kui isane  tuleb ja teeb kutsikad ketis olevale emasele koerale, kes on lihtsalt selle asustatud punkti üks võimalik  emane koer, siis ka see on looduslikust valikust üsna kaugel.

Lonkav loogika – tõupabereid pole vaja, kui näitustel ei käi

Segaverelisi koeri võib jagada laias laastus kahte suurde gruppi. Esimese neist moodustavad tõelised segaverelised koerad ja teise nn. „paberiteta” tõukoerad (tegelikult ju tõutud). Kui tõeliste segavereliste koerte tagapõhi on üsna lai, siis nn. paberiteta koertega kaasnevad üldjuhul suuremad probleemid. Kui inimene tahab endale võtta kindla väljanägemisega koera, siis ta valib tõukoera, kuna segaverelisest taksimõõtu kutsikast võib sirguda dogimõõtu valvekoer.

Üldlevinud loogika on selline, et kui inimene tahab koeraga näitusele minna, siis ta otsustab paberitega koera kasuks. Juhul kui näitused olulised pole, piisab ka paberiteta lemmikust.   Siin on varjul probleem! Paljudele tõukoertele on kehtestatud miinimumnõuded, mis vanematel peaks täidetud olema, et kutsikad paberid saaks. Juhul, kui vanematel neid tehtud pole, siis ei tule ka kutsikatele pabereid. Üldjuhul on olemas kolme tüüpi nõudmisi tõupaberite saamiseks:
– terviseuuringud
– näitusehinne (annab märku, et koer on tõuline),
– koolitustulemus (näitab, et koer on koolitatav).
Kui nüüd pesakond tehakse paberiteta, siis tekib küsimus, miks. Kas üks vanematest ei meenutanud seda tõugu, oli tal tervis korrast ära või ei olnud teda võimalik koolitada?

Kahjuks on nende nn. „paberiteta kutsikate” omanike hulgas palju õnnetuid inimesi, kelle koer täiskasvanuna ei oma soovitud väljanägemist, muutub agressiivseks või lööb välja mõni haigus.   Seega, kui võrrelda tõukoerte ja segavereliste tervist ja iseloomujooni, siis võib üsna kindlalt väita, et suure tõenäosusega on suurim kontrast just paberiteta tõukoerte (segaverelised) ja paberitega tõukoerte vahel. Laialt levinud segavereliste parema tervise ja iseloomu jutt on niisiis müüt, mille pole tõepõhja.

Osta kutsikas usaldusväärselt kasvatajalt!

Nagu jutu alguses sai mainitud, mõjutab linnalegend „segaverelised on tervemad kui tõukoerad”meie koerapidamiskultuuri kõige enam. Tõukoeri hangitakse reeglina kindal kasvataja käest, kes ei saa kuhugi „ära kaduda”. See inimene annab kutsikaostjale edasi oma oskusi  ja teadmisi   ning aitab kutsikaomanikku ka hiljem. Kui aga osta koer näiteks turuväravast, siis mingit hilisemat toetust ei järgne.

Loomulikult on ka kasvatajate tase väga erinev ning osad tõukoera müüjad kahjuks ei soovi ka hiljem suhelda ega toetada uut koeraomanikku. Teisalt on kasvatajate taset võimalik koolitustega tõsta; nad on teada-tuntud   inimesed. See, kas vastne kutsikaomanik oma võsukesega hiljem hakkama saab, temaga koolituses käima hakkab või tervise eest hoolitseb (vaktsineerib jne) on suuresti kinni just sellest hilisemast kasvatajapoolsest toest.   Kui hankida kutsikas lehekuulutuse peale ning jääda temaga hiljem üksi, siis ei tule sellist suunavat infot kuskilt,  inimese koerapidamisoskus kujuneb iseenesest või juttude põhjal. Sel juhul on ainukeseks suunavaks jõuks omavaltsuste poolt kehtestatud piirangud, mis koerapidamise eekirjade rikkumise eest   trahviga hoiatavad.

Artikkel ilmunud  ajakirjas “Lemmik”
Koolitaja Aivo Oblikas