Agressiivsus ja pärilikkus

Käitumuslikult on koertevaheline agressiivsus eraldiseisev koerte agressioonist inimeste suhtes. See tähendab ka nende käitumiste geneetilist erinevust. Koerte agressiivsust vaadeldes märgivad käitumisteadlased teatud riskifaktoreid – välistamiseks on mõistlik kontrollida ka agressiivsuse meditsiinilisi tegureid (neid on kümneid).

Leidub rohkem kui 20 tuvastatavat käitumist, millega koerad võivad eskaleeruvast agressiivsusest märku anda. Võimalik, et lontis kõrvadega koerad – nagu rottweilerid või mastifid –, tavapärasest aeglasemate liigutustega koerad – nagu pürenee mäestikukoerad –, või omalaadse sabahoiakuga koerad – nagu huskyd või mastifid –ründavad seepärast tihedamini, et inimesed eeldavad näiteks mastifilt) samasugust (hammustamisele eelnevat kehakeelt nagu näiteks karjakoeralt.

Suure tõenäosusega saab koera omanik hammustada omas kodus ning lapsedki on tihti asjasse segatud. Linnade piirkonnas esineb statistiliselt rohkem koerahammustusi kui maapiirkonnas, kusjuures suvel tihemini kui talvel. Mida suurem on piirkonnas laste ja koerte arv, seda suurem on ka hammustuste esinemise tõenäosus.

Kui tõug on aretatud mingiteks kindlateks käitumisteks, tuleb eeldada, et see käitumine varieerub ning teatud variatsioonide tagajärjeks on soovimatu ja kohatu käitumine. Kui tõug on aretanud näiteks kaitsmise ja valvamise eesmärgil, siis selle tõu teatud esindajad võivad kaitsta või valvata sobimatult.

Kõikide tõugude puhul kipuvad osad inimesed teatud käitumisi andeks andma – me võime aktsepteerida sportkoerte “hammustamisi”, sest nad on sportkoerad, hurtade “napsamisi”, töökoerte “valvamisi”, kääbustõugude “urisemisi” (sest nad ei saa meile tõsiselt viga teha), karjakoerte “näpistusi” jne.

Räägitakse ootamatutest, alusetutest rünnakutest, kuid   neid juhtub tegelikkuses väga harva, sest koerad annavad eskaleeruvast agressioonist käitumuslike märkidega teada. Riskianalüüsi jadas ei peeta koera, kes postiljoni peale haugub (kaitslik agressiivsus), nii suureks ohuks kui koera, kes lamab paigal ja vahib ainiti ust (madalama agressiooni märk kui haukumine). Kuid märgid on alati olemas, neid tuleb vaid osata näha.

Käitumise kirjelduse alusel on võimalik välistada koertevaheline agressioon – see on üldiselt sotsiaalset laadi ja esineb ka sama pere koerte vahel ning see pole tingitud hormoonidest, kuigi üldiselt algab sotsiaalse küpsuse saabudes (vanuses 18-24 kuud). Teisele koerale esitatakse väljakutse pilgu, müksamise või kehaga blokeerimise kaudu ning siis käitub iga koer reaktsioonina teise koera tegevusele. Võõraste koerte kohtumisel vastatakse üldiselt kaitslikule agressioonile (ja osadel juhtudel klassikalisele jalutusrihmast tingitud agressioonile). Koertevahelisele agressioonile on iseloomulik, et see ei laiene teistele loomadele – koer võib sõbralikult näiteks kasside ja hobustega koos elada.

Kaitslikku agressiooni kutsuvad esile järsud liigutused, kuid omanike juuresoleku puudumisel (pole peremeest, keda kaitsta) või võõrastes kohtades (koertenäitused) koer tihti talitseb ennast.

Dominantsus-agressioon esineb valdavalt isaste puhul ja ilmneb selgelt sotsiaalse küpsuse saabudes (18 kuni 24 kuud), muutub karistamisega hullemaks ning võib pärineda teatud aretusliinidest. Seda tüüpi agressiooni on võimalik tuvastada ca 8 nädalastel kutsikatel; teadmiste ja oskuste korral on võimalik agressiooni vähendada või kontrolli all hoida.

Enamikul meist on koerad, kes näitavad üles territoriaalset agressiooni – nad hauguvad, kui keegi on ukse või aia taga, kaitsevad autot jne. Kõik sotsiaalsed loomad näitavad üles teatavat kaitslikku agressiooni. Territoriaalset agressiooni võimendavad piirdeaiad – koer saab pidevalt “patrullida” ning selle käitumise muudavad eriti hulluks elektripiirete kasutamine või koera ketis hoidmine. Territoriaalset agressiooni muudab hullemaks ka “uksel tervitamise” hälvete tolereerimine – omanik tervitab külalist uksel, samal ajal koera kaelarihmast kinni hoides.

Dominatsus-agressiooni puhul esineb rohkem urisemist, lõrisemist, hammustamist ja põrnitsemist kui kaitsliku agressiooni puhul, mille märgiks peetakse haukumist. Dominantsus-agressiooni käsitletakse kontrolli aspektist lähtuvana. See erineb objekti omamisest (toidu-agressioon) ja väljakutsest (kas koer tuleb diivanilt maha või uriseb). Dominantsus-agressioon on muide enam levinud koerte puhul, kellede omanikele meeldib mõte “suurest, karmist koerast”.

Tihtipeale on kõige hullemad dominatsus-agressiivsed koerad just nimelt väikesed tõud; nende käitumist nähakse süütuna ja omanikud akspeteerivad seda.

Inimesed võivad käituda väga mitmel erineval moel, et koeras dominatsus-agressiooni esile kutsuda – nagu näiteks koerale ainiti otsa vahtimine, laudjale surumine, koerast üle kummardamine, rihmast tõmbamisega korrigeerimine jne.   Ning leidub umbes 20 märki, mis viitavad, et koer on muutumas dominantsus-agressiivseks – näiteks nii süütu käitumine nagu omaniku jalgade peal seismine, omaniku vastu nõjatumine, “vastu vaidlemine”, uksel ees seismine, sülle hüppamine. Neid käitumisi väiksemate koerte puhul tolereeritakse.

Dominantsus-agressiivseid koeri liigitatakse käitumise alusel koerteks, kes algusest peale arvavad, et nad on Maailmavalitsejad – suutelised inimesi juhtima ja asju omal viisil saama – tavaliselt on see väga kehv prognoos.

Teiseks koerad, kellel on dominantsus-agressioon pikkamööda kasvanud, millele on kaasa aidanud agressiooni märkide – omanike jalgadel seismise, süles istumise jne tolereerimine. Selle tulemusena arvab koer, et juhtimine on tema käes – nagu murdeealine nooruk, kes piiride katsetamiseks vanematele vastu hakkab. Seda tüüpi koerad on võimelised oma käitumist vastavalt olukorrale kohandama– nad ei pruugi kogenud koeratreeneri käe all agressiivselt käituda (treener on juht); koer suudab   agressiivse käitumise katkestada või seda pidurdada.

Agressiivse käitumise täpset geneetilist tausta on väga raske kindlaks teha, sest käitumise väljakujunemist mõjutavad nii geenid kui koera omanik. Kui koeral on geneetiline eelsoodumus agressiivsuseks, kuid tema omanikuks on hea koerajuht, siis ei pruugi koeral see omadus väljenduda. Teisest küljest võib vähema geneetilise eelsoodumusega koer teatud käitumise julgustamise korral muutuda probleemseks.

Internetist refereerinud Merlin Kanter